Art is My Comfort Zone

A member of Street Art Utopia on Facebook wrote this nice piece about the future:

- My son, do you want to hear something strange?
– Yes! What?
- You know the new tree painting we did on the garage last week.. Up until around the year 2050 people generally did not have paintings on houses!
– What? Were they grey?
- Well, yes, many were. Often they would paint villas in One colour, like blue or yellow, but very rarely in more than one or two colours and almost never any pictures. Most apartment houses and government buildings and so on were grey. Artists sometimes went and painted on tunnels, grey municipal buildings and so on, but the pictures were washed away! By the government!
– …Was art forbidden?
- Well no, but it had to be in special buildings only. Some people felt that houses was not to be painted on, except in one pale colour all over.
– Wow.. How dull.
- Yes, my son. Now lets get our jackets and go pick some fruit.

Image and text from www.streetartutopia.com

Click, if you like this post!

Mis on henna? Henna (lad. k. Lawsonia inermis) on magusalt lõhnav õistaim, mis kasvab mitmel pool Põhja-Aafrikas, peaaegu kogu Araabia poolsaarel, Pakistanis ning Indias. Henna taimest tehtavat pastat kasutatakse juuste ja küünte värvimiseks ning kehamaalingute tegemiseks.

Kehamaalingute ajalugu, millele ma selles blogis edaspidi ka keskendun, on väga pikk. Henna/Mehndi on juba aastasadu vana pulmatraditsioon, mis pärineb küll Egiptusest, kuid on laialt levinud nii Indias kui ka paljudest teistes Idamaades. Mehndi mustrid maalitakse pruudile tavaliselt enne pulmi nii kätele kui ka jalgadele.

Marokos ning teistes Kesk-Aasia riikides kasutatakse henna maalinguid lisaks paljudel teistel üritustel ja festivalidel – raseduse 7. kuul, pärast sünnitust, pulmade eel, kihlusel, perekondlikel koosviibimistel jne.

Praeguseks on henna ajutise kehamaalinguna kogunud populaarsust kogu maailmas. Tehakse traditsioonilisi mustreid kui ka modernsemaid – lilli, liblikaid ja märke, mis kellele meeldib.

Teisipäeva varahommikul kell 7.15 (Eesti aja järgi 15.15) osalesin Kaugtöö infopäeval SPEKTER. Skype’i vahendusel rääkisin oma töörutiinist siin Costa Ricas (loe tutvustust postituse lõpus).

Lühidalt mida küsiti ja mida vastasin:

Kui palju praegu sooja on? 27 kraadi, päike juba paistab.

Kuidas sa selle idee peale tulid? Mõtetes on juba pikemat aega liikunud, et tahan mõned kuud aastas mujal maailmas olla ning sõprade seltsis saigi Costa Rica välja mõeldud. Kuna CPD samuti Smart Worki ja paindlikke töökorraldusi toetab, siis nii see otsus sündiski.

Mis on kõige suurem eelis Sulle ja CPD´le? Nii mulle kui ka CPD-le on oluline kindlasti motivatsiooni küsimus, kuid tänu efektiivsele tööjaotusele tiimis olen saanud teha asju, mida kontoris olles ei ole teinud, nii et kasu on siinkohal mõlemapoolne. Samuti saan CPD-le esimene tõsine katsejänes olla, töötades 2 kuud teises riigis ning hetkel saan öelda, et see toimib.

Kuidas Sinu päev välja näeb? Hommikut alustan kohe arvuti taga, et võimalikult palju aega koos tiimiga veeta, kuna ajavahe tõttu saan ainult esimese poole päevast vahetult suhelda. Kuuma tõttu on efektiivsed just päeva esimene pool ning õhtupoolik.

Mis on kõige suurem erinevus Eestis kontoris töötamisega? Eestis olles saab ka kontoris asju ajada, linnas tõenditel järgi käia jne. Samuti saab kolleegidega otse suhelda, mis ajavahe tõttu teinekord pikale võib venida.

Mis on kõige raskem olnud? Midagi väga rasket ei ole olnud. See otsus minna tuli lihtsalt vastu võtta.

Mida Sa teisiti teeksid kui saaksid otsast alata? Kuna planeerimisprotsess jäi väga lühikeseks, siis osad lahtised otsad tuli siin Costa Ricas olles kinni sõlmida, nii et planeerimiseks võtaksin järgmisel korral rohkem aega. Muu osas jooksis kõik sujuvalt.

Kas on tekkinud selline mõte, et oleks ma ometi Eestis? Ajavahe tõttu oleksin mõnel paberil tõepoolest järgi käinud, aga üldiselt olen kõik asjad siin korda ajanud.

Kas oleks võimalik sellise töökorralduse juures ja pikemaks perioodiks ära sõita? Nt 6-9 kuud? Jah kindlasti, 2 kuud on siiski lühike aeg. Tuleb lihtsalt hea ettevalmistustöö ära teha, nt ka tehnilistele lahendustele tähelepanu pöörata.

Uudis ka CPD kodukal: 22. veebruaril toimus Eesti Kaugtöö Ühingu ja MTÜ Terve Maa eestvedamisel Kaugtöö teabepäev SPEKTER, mida rahastati Euroopa Sotsiaalfondist. Oma arvamusi jagasid regionaalminister Siim Valmar Kiisler, Keila Vallavolikogu liige Kadri Tillemann, piirkondliku maaelu arendaja Deiw Rahumägi ning šotlane Donnie Morrison, kelle juhitav ettevõte on pühendunud Šoti mägismaa ja saarte sotsiaalmajanduslikule arengule. Kaasa lõid ka CPD-st Klaas-Jan Reincke ning Ave Laas, kes tutvustasid Smart Work lähenemise kasutegureid nii töötajale kui ka tööandjale.

Päeva lõpetas Skype vahendusel CPD meeskonna liige Kristel Ots, kes jagas oma kogemusi töötamisest töökaaslastest eemal ning hoopis teises ajavööndis Costa Rical.

Ürituse teravamatest mõtetest ülevaate leiad Facebooki Smart Work lehelt SIIT.

Sulle meeldib see postitus? Kliki julgelt allolevat + märki.

99% inimestest, kellele ütlesin, et järgmised 2 kuud Costa Ricas plaanin veeta, küsisid: “Aga mis tööst saab? Mismõttes saad Costa Ricas edasi teha? Tõsiselt?”

Smart Work on teisisõnu tark töökorraldus, mille eesmärk on suurendada töö tõhusust ja tulemusi läbi paindlikkuse, autonoomia ja koostöö, kohandades samaaegselt nii töövahendeid kui ka töökeskkonda töötajale sobivaks. Kaugtöö on aga töökorralduse vorm, kus on võimalik töötada mujal kui tööandja ruumides (pikemalt loe siit).

Alates jaanuarist katsetan Smart Worki Costa Ricas ning siiani on asjad väga hästi sujunud.

Minu päev algab enamasti kell 7 hommikul. Siis ma ärkan ning vaatan oma mailid üle ning teen ära kiiremad asjatoimetused, sest ühist tööaega kolleegidega on päevas piiratud tunnid (ärkan Eesti aja järgi 15.00). Kui enamus mailivahetusest on tehtud, saan rahulikult sööma minna ning oma päeva jätkata.

Produktiivne aeg on mul siin ikka hommikuti nagu Eestiski olles ning suure osa saangi hommikul tehtud. Lõunaks (1-2 ajal) tõuseb temperatuur juba 35 kraadi peale – siis tuleb end basseinis jahutada ning 15 minutijagu D-vitamiini kehasse laadida.

Lõunat teeme suurema osa ajast ise ning üpriski suure muudatusena tarbime rohkelt värsket kraami (türgi oad, tavalised oad, suvikõrvits, peet, porgand jne) koos riisi/pastaga. Sellise menüüga on ka tunduvalt kergem energiataset hoida (ei söö liiga palju). Värsketest puuviljadest rääkimata!

Viimasel ajal oleme rohkem väljas tööd teinud, kohvikutes, restoranides – kus iganes internetiühendus lubab. Nii hoiame energiat ja motivatsiooni üleval ning oleme ka produktiivsemad!

Kui Sul on minu töö või töökorralduse kohta küsimusi, siis pane kommentaaridesse =)

Sulle meeldib see postitus? Kliki julgelt allolevat + märki.

Täna käisime laineid püüdmas. Võtsime Tsunami Surfist õpetaja Johani, kes meile kogu teooria, kuiva ja märja trenni tegi. Väga vinge päev, mis lõppes magusa päikseloojanguga Tamarindo rannas ning maitsva Casadoga kohalikus söögikohas.

Laupäeval (22.01) otsustasime kaugema sõidu ette võtta ning Liberias käia. Enne reisi oli just see linn potentsiaalne elukoht Costa Ricas, kuhu korterit otsida. Siiski tavalisest kõrgemad hinnad ja sobiva elupaiga puudumine viis meid hoopis Tamarindosse.

Alustasime reisi kell 7.45, sest bussigraafiku puudumine tähendas seda, et võisime tee ääres pikalt oodata.
5-10 minutit tee ääres oodanud, otsustasime mööda sõitva Turismo bussi peale hüpata (nagu marsruuttakso). Maksis igale inimesele 10 dollarit.

Ootused olid kõrged, sest pidavat olema tunduvalt kallim ja moodsam kui mõni muu linn Costa Ricas. 80km ja 1h sõitu möödus üpriski kiiresti, kuid siiski ei olnud Liberia mingi metropol vaid meenutas pigem väikelinna (35 000 elanikku), kus midagi teha ei ole. Haarasime tänavalt värskenduseks jääkülma kookost ja asusime linna uudistama.

Kogu orienteerumine linnas toimus ümber kiriku. Ökopood, mille üle Anna-Liisal väga hea meel oli, asus kirikust näiteks paar kvartalit vasakule ja sealt paar kvartalit paremale (päris täpselt muidugi ei mäleta, aga nii juhatati). Pärast paari kingapoodi ja jalutuskäiku otsustasime suure ja moodsa kaubanduskeskuse üle vaadata, kus pidi lausa 4 kino olema. Enne taksosse istumist pistis René muidugi veel poolekilose kaneelisaia nahka ning sõitsime paari km kaugusel olevasse kaubanduskeskusesse. Taksosõit linnas oli väga odav – $1,6.

Kaubanduskeskus oli 3-kordne, kuid poode sees oli hõredalt. Kuna sobivat filmi ei olnud, käisime mõnest poest läbi ja otsustasime hoopis kohaliku toidu ära proovida.

Costa Ricas on põhitoiduks riis ja oad. Kohaliku eine saime kohast nimega Pilon. Tellisime Renéga kaks erinevat toitu, mida jagasime. Casado oli rikkalikum, kuhu kuulusid riis, oad, salat, soolane banaan ja kala, teine toit oli väga lihtne – kana ja tortilla. Iga eine juurde kuulus värske mahl. Eriti maitsev toit ja mõnus elamus.

Käisime läbi ka ühest hostelist, kust Nicaragua kui ka autorendi kohta infot saime (autorent on üllatuseks Liberias odavam kui Tamarindos). Pärast tahtsime ka kohaliku kohvi ära proovida ning just sama hosteli kõrval oli kohvik, mida kõik soovitasid, kuid kahjuks toimus seal just samal päeval pulmapidu ning kohvik oli kinni. Ehk siis järgmisel korral.

Tagasi Tamarindosse otsustasime sõita ühistranspordiga. Tuli lausa välja, et suurematest linnadest väljub buss siiski graafiku alusel ning kes vahepeal soovib peale tulla, viipab käega ja buss peatub. Bussiga loksusime tagasi 2h (kuid selle eest säästsime 7,5 dollarit).

Pärast palavat ja väsitavat bussisõitu jahutasime end loomulikult kodubasseinis! Pura Vida!

Sulle meeldib see postitus? Kliki julgelt allolevat + märki.

Sulle meeldib see video? Kliki julgelt allolevat + märki.

Sel nädalavahetusel toimus iga-aastane La Fiesta Santa Cruz. Massiivse tänavapidustuse juurde kuulus nii  härjavõitlus, live-muusika, karneval, lõbustuspark, söök ja jook, turg jne.

Samal ajal meie Tamarindo Oaksis hakkasid basseini äärde inimesed kogunema ning koos hispaania muusika ja grilliga läks käima laupäevane fiesta. Kohalikud üürisid nädalavahetuseks meie naabruses olevad korterid, et päeval basseinis mõnuleda ja õhtul Santa Cruzi pidustustele sõita. Ticod (Costa Ricalased) jagasid lahkelt nii õlut kui ka grilli, mind haarati kohe ka Salsat tantsima (khmm..Costa Rica ettevalmistusprotsess jättis loomulikult salsa oskuse näol soovida) ning kogu koht hakkas kohe elama.

Pärast päevast basseinipidu jõudsime meiegi laupäeva õhtul 35km kaugusel asuvasse Santa Cruzi (43 333 elanikku) härjavõitlust vaatama. Ei osanud oodatagi, et tegemist sellise suure üritusega on. Tänavad olid paksult rahvast täis, küpsetati liha ja muid kohalikke toite. Tantsida sai nii avatud telgis salsa rütmide taustal, lahtise katusega ööklubis kui ka pop-muusikat mängiva DJ puldi juures. Tänavatel müüdi Nicaraguast toodud jalanõusid, päikseprille, potte-panne ja muud kraami. Lõbustuspark ja härjavõitlus veel sellele lisaks.

Tegemist ei olnud muidugi tavalise härjavõitlusega, nagu alguses arvasime, vaid areenil olid lisaks härjale hunnik inimesi, kes härja eest ära üritasid põigelda. Nägime paari kokkupõrget härjaga, kuid tundus, et ei midagi tõsist. Härg jooksis alguses küll agressiivselt ringi ning üritas inimesi tabada, kuid tal ei olnud kindlat sihti ning mõne minuti pärast ta väsis ning enam ei üritanudki. Kaks hobusega kauboid heitsid talle siis lasso kaela ja talutasid tagasi puuri. Meie nägime 4 härga, kes järgemööda areenile lasti.

Täiskasvanule maksis pilet 150 krooni, kuid enne pileti ostmist pistis üks kohalik mulle 2 piletit pihku, nii et saime tasuta sisse. Kohalike sõbralikkust ja lahkust ei jõua muidugi ära kiita!

Kokkuvõttes eriti mõnus kultuurirohke laupäev!

Sulle meeldib see postitus? Kliki julgelt allolevat + märki.

Tamarindo Oaks, kus pesitseme, asub Tamarindost 7,5km kaugusel ning mõned päevad tagasi käisime ka kohalikku elu uudistamas. Väike koht, kus tänavatel ei ole nimesid ja bussid ei sõida graafiku alusel, elab kõigest 3525 elanikku (suvel kuni 5000), tundub esmapilgul turistidele üles ehitatud olevat. Palju väikseid suveniiri ja surfi poode, ratta/auto laenutusi ja söögikohti. Rannad on ilusad ja nii kohalikud kui ka turistid armastavad siin surfamas käia. Viimasel ajal tunnevad aga ka kinnisvara arendajad koha vastu suurt huvi.

Meie eesmärk oli käia toidupoes, linnas ringi jalutada ja söömas käia. Pärast pikka jalutuskäiku leidsimegi mõnusa ookeanivaatega restorani, kus nii maitsvat sööki kui mõnusat vaadet nautida sai. Pärast arve küsimist toodi meile ka pitsid valge joogiga, mulle ja Marule aga punasega. Pärast kerget segadust kogus ettekandja end kiiresti ja küsis – “alcohol for you?”. Jah, vist tundusin alaealisena. Piña Colada pärast sööki sobis aga suurepäraselt. Pura Vida!

Pärast seda varustasime end toidupoes värskete puuviljade ja muu vajalikuga. Siinkohal mõned hinnanäited:

Pesupulber: 84 EEK (luban teil endal eurodesse ümber arvestada )

Putukamürk: 50 EEK

Papaya: 1kg/15 EEK

Banaan: 1kg/5.60 EEK

Õlu: 0,33l/11EEK

Tomat: 1kg/23 EEK

Brokkoli: 1kg/25 EEK

Õun (Golden, Granny Smith): 1kg/50EEK

Tortillad (10tk pakis): 11 EEK

Vesi: 1,75l/15 EEK

Arve poes tuli 15 000 colóni ning tundus, et kulutasime terve varanduse. Kroonides 357.

Hinnatase tundub olevat kas sama või osaliselt kallim (v.a kohalikud puuviljad), kuigi see võib veel nii tunduda, sest enamus hindadest on tuhandetes. Esimene kord poes oli igal juhul vägagi segadust tekitav.

Sulle meeldib see postitus? Kliki julgelt allolevat + märki.